Reageerides kriisile

Otsustasime abikaasaga õppida Ülemjärvel kajakiga (eskimode süstaga) sõitma. Kaldal õppisime, kuidas ühe mõlaga sõuda, teha pöördeid ja mis kõige tähtsam, kuidas kajakist välja saada, kui me ümber läheksime. Instruktor rääkis, et ümbermineku võimalused on väikesed, seepärast tundsime end rahulikuna. Mõneminutilise sõudmise järel kallutasin ma kajakki liiga palju ja see läks ümber. Järve kukkudes neelasin ma vett ja sattusin paanikasse. Minu esimene mõte oli: “Nüüd ma suren!” Tundsin end täiesti üksiku ja abituna. Kuid siis hakkasin ma kiiresti meenutama kõike, mida olin õppinud. Seejärel suutsin ma end kajakist vabastada ja uuesti pinnale tõusta, kus instruktor mind kannatlikult kajakki tagasi aitas.

See juhtum meenutas mulle, kuidas me sageli reageerime, kui oleme kriisis. Me tunneme end üksi ja hakkame nii kartma, et satume paanikasse ja mõtleme, et ei pääse sellest olukorrast. Aga see pole tõsi; Jumal tõotab, et tema on meiega ja kannab meie eest hoolt, ükskõik, mis ka juhtuks. Kõik, mida me vajame, on Jumal meie jaoks juba ette valmistanud. Kui me ei satu paanikasse, siis suudame meeles pidada, mis meile on õpetatud ja teame, mida teha. Jumal armastab meid ja ei lase meid kriisis uppuda.