Mitte lõpp
Lugege Johannese 11:17-27
Kui mees sureb, kas ta ärkab jälle ellu? (Iiobi 14:14)
Ühele meie koguduse ustavale liikmele, kes on peaaegu 80 aastat vana, tehti hiljuti kasvajaoperatsioon. Kuigi kasvaja oli pahaloomuline, on see naine nüüd kodus ja tunneb ennast üsna hästi.
Kui ma helistasin, et talle külla minna, siis ootas ta, et teda viidaks haiglasse kiiritusravile. Meil oli aega vaid mõneks sõnaks, Piibli lugemiseks ja palveks.
Kui ma lahkuma hakkasin, peatas naine mind ukse juures. Naeratus näol ja naerukurd silmade juures, ütles ta: “Ma ei palu Jumalat, et ta mind tervendaks, ma olen valmis minema. Kui see aeg tuleb, siis ma ei sure, ma elan!”
Kaua aega tagasi esitas Iiob eluraskustes olles ja elu tähenduse üle mõtiskledes tõsise küsimuse: “Kui mees sureb, kas ta ärkab jälle ellu?” Minu sõbral, kes seisis silmitsi surmaga, oli vastus. Ta uskus Jeesuse sõnadesse: “Mina olen ülestõusmine ja elu. Kes minusse usub, see elab, isegi kui ta sureb” (Johannese 11:25). Tema jaoks ei ole surm punkt, mis tähistab elu lõppu, vaid see on semikoolon, mis lahutab selle kaht osa.
Kui ma lahkuma hakkasin, peatas naine mind ukse juures. Naeratus näol ja naerukurd silmade juures, ütles ta: “Ma ei palu Jumalat, et ta mind tervendaks, ma olen valmis minema. Kui see aeg tuleb, siis ma ei sure, ma elan!”
Kaua aega tagasi esitas Iiob eluraskustes olles ja elu tähenduse üle mõtiskledes tõsise küsimuse: “Kui mees sureb, kas ta ärkab jälle ellu?” Minu sõbral, kes seisis silmitsi surmaga, oli vastus. Ta uskus Jeesuse sõnadesse: “Mina olen ülestõusmine ja elu. Kes minusse usub, see elab, isegi kui ta sureb” (Johannese 11:25). Tema jaoks ei ole surm punkt, mis tähistab elu lõppu, vaid see on semikoolon, mis lahutab selle kaht osa.
Howard Coop (Kentucky, USA)