Lootuse uks

Lühikeselt puhkuselt koju naastes nägime, et olime unustanud paluda naabrit meie rõdul olevaid taimi kasta. Suur taim, mille eest olime aastaid hoolitsenud, oli ära kuivanud. Lehed olid longus ja oksad vajunud poti külgedele. Olime kindlad, et taim on surnud, kuid enne magamaminekut kastsime seda hoolikalt. Järgmisel hommikul ei uskunud me oma silmi. Taim oli jälle ilus ja korras. Selle oksad olid püsti ja kaetud pungadega, kuigi me olime mõelnud, et pole enam midagi loota.

Mõnikord on raske loota. Kui kadunud poeg asus koduteele, siis tõenäoliselt tundis ta, et tema olukord on lootusetu. Ta oli perekonna juurest lahkunud ja elas häbiväärset patuelu. Kuid isa sirutas oma käed tema poole ja ütles tere tulemast.

Ükski nimene ega olukord ei ole lootusetu. Meie Jumal on lootuse ja armu Jumal. Ja Jeesus ütles: “Kõik on aga võimalik Jumala käes.”