Eksimine on inimlik

Puhkusel olles külastasin ma oma vana sõpra, kes ütles mulle: „Ma olen sinult nii palju õppinud.“ Kui ma olin teda tänanud, jätkas ta: “Ma ei ole kindel, kas sa said tegelikult aru, mida ma selle all mõtlen.” Naersin kõva häälega, sest teadsin täpselt, mida ta mõtles. Ta oli õppinud minu vigadest! Ma olen teinud palju vigu ja need on selged teistele, eriti mu lähimatele sõpradele. Ma olen nõus pühakirjasalmiga, et kergem on näha pindu teiste silmas kui palki oma silmas.

Minu isiklik vaikne aeg annab mulle võimaluse ennast ausalt vaadata. Neil vaikse mõtiskluse hetkedel ei vaata ma tagasi ainult oma läbielamustele, vaid ka reaktsioonidele. Ma hindan ümber oma valikuid ja otsustusi. Nõuandja ja Rahuvürsti kohalolu mitte ainult ei aita mul avastada oma vigu, vaid ka toob mulle rahu. Ma töötan välja viise, kuidas teha parandusi; haavatud tunded saavad terveks ja ma kogen oma elus suuremat kasvu.