Kõndige, ärge jookske

Peale postkasti juures käimist kõndisin ma vaevaliselt majani viiva teeotsani. See viib veidi üles mäkke, kuid ma märkan seda ainult siis, kui püüan kiirustada. Tavalisel sammul käimine ei ole nii vaevaline ja ma ei märkagi tõusu. Ka minu usutee on olnud väga sarnane selle teeotsani minekuga.

Kui ma lõpuks otsustasin tugevdada oma osadust Jumalaga, leidsin ma toreda kiriku, kus hakata käima. Ma süvenesin piiblilugemisse, igapäevasesse vaiksesse tundi ja hakkasin isegi pühapäevakoolis õpetama. Pole vist tarvis öelda, et kui ma ei kasvanud Loojale kuigi lähedale, kaotasin ma kiiresti julguse. Nüüd mõistan, et ma püüdsin joosta, kuigi oleksin pidanud kõndima.

See on üllatav, kui paljust me jääme ilma, kui me kiirustame. Nii nagu rahulik jalutuskäik lubab meid nautida lilli, liblikaid ja meeldivat jutuajamist kaaslasega, riskime me jätta ennast ilma väikestest, isiklikest Jumala tundmise rõõmudest, kui me tormame liiga kiiresti. Kui me aga lubame Jumalal seada õiget tempot ja meid juhatada, siis suudame näha, mis on tähtis!