Hinge kompvek

Ma mäletan oma esimest tsirkuseskäiku. Meiega oli kaasas minu parim sõber. See õhtu oli unustamatu elamus. Ma mäletan trapetsiartiste, lõvitaltsutajat ja eksootilisi loomi. Samuti mäletan, et see oli esimene kord, kui ma sõin vahukommi. Isa ostis suure kotitäie ja me kõik sõime neid. Kui vahukommid ulatati mulle ja mu sõbrale, ütles ta: “Vahukomm on nii hea!” Sõber haaras peotäie komme ja mina järgisin tema eeskuju. Kümme sekundit hiljem, kui kompvekid olid meie peost ära söödud, ütles sõber “Eks olnud hea?” ja hakkas juurde küsima. Kuid kõik olid otsas. Kuigi see kõik juhtus aastaid tagasi, mäletan ma seniajani oma pettumust. Kuidas on võimalik, et miski, mis on nii hea ja mida tundub palju olevat, nii kiiresti ära süüakse?

Patt on hingele nagu vahukompvek. See võib väljastpoolt paista värviline ja ahvatlev, kuid peagi leiame, et see on ebarahuldav vale. Patt võib jätta tunde, et me soovime seda veel rohkem või oleme endas lootusetult pettunud, et seda üldse proovisime – või mõlemad tunded. Patus leiame alati, et midagi on puudu. Aga Piibel pakub meile lootust: me leiame lõputu rahulolu Jumalas, kes on tõelise täidemineku allikas.