Peitusemäng

Ma igatsesin, et mu tütrel oleks isiklik osadus Jumalaga ja palvetasin: “Ole talle tõeline, Issand.” Ühel päeval mängis ta oma väikeste onutütardega peitust. Ma jälgisin, millise vaimustusega nad ennast peitsid, lootes, et neid üles ei leita – otsimise põnevust ja rõõmsat ülesleidmist. Hiljem küsisin tütrelt: “Kas sa tead, et võid ka Jumalaga peitust mängida?” See äratas tema tähelepanu. “Oleks see vast tore!” vastas laps.

Tol õhtul jätsin ma tütre jaoks sõnumi, mille ta võis hommikul üles leida. Ma kirjutasin sellele Jeremija 29:13 ja lisasin: “Otsi see üles!” Hommikust süües luges ta mu kirjakest ja naeratas. Ta sirutas käe ja võttis laualt Piibli. Seda avades leidis ta lehekülgede vahelt sinna unustatud kirjakese, mille tema isa oli talle mõni kuu varem kirjutanud. Sellel seisis: “Ahaa, sa leidsid mu üles!” Me naersime mõlemad.

Tütre kogemus tollel päeval rääkis tema südame vastu ja pani aluse igapäevasele jumalaotsimisele. Jumalat otsida ei ole lihtsalt käia kirikus või õppida fakte Jumalast. See on otsida kogu südamest palve, armastuse, tänu ja ülistuse kaudu. Jumal tahab, et ta leitaks üles!