Sõnades öeldamatu
Lugege Iiobi 2:11-13
Siis nad istusid maas koos temaga seitse päeva ja seitse ööd, ja ükski ei rääkinud temaga sõnagi, sest nad nägid, et ta valu oli väga suur. (Iiobi 2:13)
On üsna tõenäoline, et enamikul meist on enam kui üks kord tulnud muretseda selle üle, mida öelda kellelegi, kes on kriisisolukorras. Kuidas saame matusel lohutada leinajat või last, kelle tundeid on haavatud?
Kuidas me teenime hoolivate sõprade ja kristlastena neid, kes on kaotanud töökoha, kodu, reputatsiooni? Mida oskame sellises olukorras öelda? Mõnikord on raske leida õigeid sõnu.
Kui me puutume kokku sellise olukorraga, siis saame tarkust Jumala Sõnast: Kogujast me kuuleme, et on “aeg vaikida ja aeg rääkida” (3:7). Iiobi loost loeme kolmest sõbrast, kes “istusid maas koos temaga seitse päeva ja seitse ööd, ja ükski ei rääkinud temaga sõnagi, sest ... ta valu oli väga suur.”
Piibel räägib meile, et ka Jumalale saabus aeg, kui sõnadest – isegi prohvetite omadest – ei piisanud. Jumalast sai Elav Sõna, Jeesus Kristus ja kujuteldamatu armastuse kehastus! Ka meie saame oma kohaoluga kehastada Jumala armastust – sõnakestki lausumata.
Kui me puutume kokku sellise olukorraga, siis saame tarkust Jumala Sõnast: Kogujast me kuuleme, et on “aeg vaikida ja aeg rääkida” (3:7). Iiobi loost loeme kolmest sõbrast, kes “istusid maas koos temaga seitse päeva ja seitse ööd, ja ükski ei rääkinud temaga sõnagi, sest ... ta valu oli väga suur.”
Piibel räägib meile, et ka Jumalale saabus aeg, kui sõnadest – isegi prohvetite omadest – ei piisanud. Jumalast sai Elav Sõna, Jeesus Kristus ja kujuteldamatu armastuse kehastus! Ka meie saame oma kohaoluga kehastada Jumala armastust – sõnakestki lausumata.
Martha Friesen (Nebraska, USA)