Kas aare?

Peale korduvaid nõudmisi tuli isa tuppa ja võttis põrandalt mängu. “Ma ütlesin teile kahele,” lausus ta, “on aeg magama minna!” Kõik hooned, hotellid ja üürimajad, mis me olime “ostnud” pluss kuhjad mänguraha, mida me õega olime oma kätte kogunud – kõik oli läinud! Tollal tundus see mäng meile nagu tõeline elu. Me tõmbasime lisakaardi ja leidsime end haiglast või veel hullem, vanglast! Järsult peatatud mängule tagasi vaadates näen nüüd, kui targalt olid mänguloojad tegelikkust imiteerinud. Kõik plaanid, mida me nii hoolikalt teeme, kogu varandus ja raha, mida kokku ajada, võib äkki kaduda. Ühe hoobiga võivad elutragöödiad hävitada meie kõige ettevaatlikumalt koostatud plaanid.

Sellele mängule tagasi vaadates mõtlen, kas paljud meist loodavad täiskasvanutena kindlustunde saamiseks rahale ja varandusele? Kas me pole aga näinud, et maine vara näib alati tuhmuvat? See ei paku meile kindlustunnet, mida me tegelikult vajame. Ainult taevasse kogutud aarded jäävad püsima.