Lilled lumehelveste keskel

Kui ma oma nartsissisibulaid katsusin, pudenes nendelt lumehelbeid. Sügise soojad päevad olid nagu üleöö kadunud. Mul oli vaja sibulad maha istutada enne, kui kõik külmub. Maapind oli veel pehme ja lillesibulaid istutades vaatasin, kuidas lumehelbed üksteise kõrvale maha langevad. Kõik minu ümber viitas külmale pimedusele ja elu puudumisele. Sellegipoolest uskusin, et sellele pimeduseaastaajale järgneb kevadesoojus ja nendest sibulatest kasvavad lilled.

Nii nagu lillesibulate istutamise kontrast lumehelveste keskel, võib ka jõuluaeg äratada vastuolulisi emotsioone. Pühad on rõõmu- ja pidustuste aeg, kuid võivad samuti olla pimeduse ja kurbuse aeg. Neil, kes leinavad või kellel on eluteel raskusi, võivad pühad vallandada mitmesuguseid emotsioone. Ajal, mil kõik meie ümber räägib meile, et peaksime kogema rõõmu, võime me hoopis tunda kurbust, viha või tühjust.

Mitmesuguste tunnete keskel annab Jumal meile maailma valguse – Kristuse, kes toob meile lootust. Jeesus on tõotus sellest, et Jumal kannab meie eest hoolt. Isegi pimeduse ajal käib Kristus meie kõrval läbi meie eluemotsioonide ja -kogemuste.