Sama lähedal nagu hingeõhk

Enamuse aega ei mõtle me hingamisele. Päevast päeva hingame automaatselt, vähimagi mõtte või jõupingutusega sisse ja välja. Tavaliselt me isegi ei näe oma hingeõhku. Kuid külmadel talvepäevadel loob väljahingamine kontrastina külma õhu ja meie sooja hingeõhu vahel väikesed lühikese kestvusega pilvekesed, mis on selgesti nähtavad.

Nii nagu me tavaliselt ei mõtle hingamisele, veedame aega, unustades kergesti Jumala. Heebrea 13:5 tõotab Jumal: “Ma ei hülga sind ega jäta sind maha!” Kuna me aga ei saa näha Jumalat füüsiliselt, laseme me sageli oma päevadel mööduda, märgates vaevalt Jumala kohalolu.

Me võime möödaminnes lausuda palve või veeta mõne minuti, lugedes “Päevasõna”. Kuid pärast seda osutame mõnikord Jumalale vähe tähelepanu, kuni sattume kriisiolukorda. Siis adume, et vajame väljastpoolt tulevat jõudu. See kontrast meie nõrkuse ning Jumala väe ja lohutuse vahel teeb Jumala nähtavaks. Meie rasked ajad on silmnähtavalt võimaldanud meid näha Jumalat. Kuid tegelikkuses on Jumal alati sama lähedal kui hingeõhk. Nagu räägib meile 1. Moosese 2:7, sai me elu alguse Jumala hingeõhust. Seepärast saab iga meie hingetõmme meenutada meile Jumala pidevat kohalolu meie juures.