Jumala riiki otsides

Kui ma mõtlesin kuningriikidele, siis kujutasin ma ette aardeid, mis kuningal võivad olla. Ma ei olnud kunagi kujutlenud, et mul endal võib olla kuningriik, kuid Taanieli tõlgendus Nebukadnetsari unenäole pani mind selle üle järele mõtlema. Tõepoolest, ma rajasin kuningriigi, mis koosnes isiklikest aaretest, ja nagu Nebukadnetsar, lasin ma neil tulla Jumala ja minu vahele.

Mul ei olnud mõtteski jagada seda, mis mul on: olgu see aeg, anded või toit. Mul oli kaks kuube, teistel ei olnud ühtki. Mul oli palju toitu, teistel polnud midagi. Mul oli palju vaba aega, teised igatsesid kellegi külaskäiku, kes neist hooliks. Mul oli peavari, teised elasid tänaval. Auto viis mind kirikusse, teised kõndisid maha kilomeetreid. Võib-olla on see vanusega tulnud tarkus, kuid lõpuks avastasin, et mul on kõik tagurpidi. Mitte miski, mis mul on, ei kuulu mulle; see kõik on kingitus Jumalalt.

Niisiis hakkasin ma Jumalale tagasi andma: ma külastasin kinnipeetuid, jagasin varjupaikades toitu, pakkusin oma autoga küüti, töötasin vabatahtlikuna kirikus, andsin ära selle ülearuse kuue. Elusihi muutmine nende lihtsate tegude kaudu on avanud mu silmad jagamisrõõmudele ja teistega suhtlemisele ning ma tunnen, et olen Jumalale lähemal.