Öö läbi

Kuidas sain mina, oma esimese lapse ema, puhata? Mu vastsündinu nuttis tunnist tundi, ööst öösse. Ma olin just saanud silmad kinni, kui virin tugevnes meeleheitlikuks karjumiseks. Ma teadsin, et emadusega kaasnevad väljakutsed, kuid see tundus äärmuslik; mu ihu valutas ja peas pigistas, kui ma läbi tuttava pimeduse lapsevoodi poole koperdasin. Kas ta on seekord näljane, märg või vajab mingil muul viisil minu tähelepanu?

Neil pimedatel tundidel rääkisin ma Jumalaga oma vajadusest abi, kannatlikkuse ja tarkuse järele. Kui ma oma tütart süles hoidsin ja kiigutasin, siis tundus, et Jumala armastavad käed toetavad mu keha. Kui ma toitsin oma näljast lapsukest, toitis Jumala Sõna minu hinge.

Siis ühel hommikul avanesid mu silmad mitte lapse kisale, vaid päikesetõusule. Kas Hannah´ga oli kõik korras? Ma ruttasin ta hälli juurde ja leidsin, et laps magab rahulikult. Läksin kikivarvul voodisse tagasi ja pugesin teki alla, valmis nautima paljuigatsetud uinakut, kuid leidsin, et ma tunnen puudust oma igaöisest jutuajamisest Jumalaga. Tänu täitis mu palveid, sest mu lapsuke oli maganud kogu öö. Ma avastasin, et isegi siis, kui sain magada, sain ma nautida Jumala ligiolus puhkamise rahu.