Kõrgem kalju

Kaljumoodustised on mind alati võlunud. Lapsena vaatasin aukartusega kaljusid, mida kutsuti Pioneerikaljudeks, kus massiivsed kivirahnud lebavad kuhjadena piki maanteeäärt, nagu oleks palju aastaid tagasi heitnud need sinna mööduva hiiglase käsi. Kui ma olin kodus, olid meie karjamaa nõlvadel asuvad suured kivipaljandid mõnus paik, kus istuda. Minu pea kohal oleva kõverdunud õunapuu kaitsvate okste ja kõrge lääneplaatanipuu turvalise varjuga pakkus see kalju mulle unistamiseks vaikse paiga.

Mõeldes nüüd oma lapsepõlvemõlgutustele, usun ma ,et mõistan psalmisti. Igatsedes turvalise paiga järele, kasutas ta kaljukujundit, kaljut, mis oleks piisavalt kõrge pakkumaks talle varjupaika tormi ajal või peita teda, kui ta otsis varju vaenlase eest.

Kui mu vanemad surid, tulin ma oma lapsepõlvekoju. Seal elasin ma välja oma kurvastuse ja Jumal kinnitas uuesti minu usku Jeesuse ülestõusmisesse. Hiljem, kui mu arst ütles, et mul on kasvaja, tundsin šokki, kuid mitte meeleheidet, sest veel kord leidsin ma varjupaiga Kaljul, “mis on minule liiga kõrge”. Ma olen tänulik, et kõigi vajaduste puhul võin ma klammerduda Jumala, oma Kalju külge, teades, et Jumal pakub mulle alati varjupaika.