Mitte kunagi üksi

Olin nelikümmend viis aastat abielus oma toreda kristlasest abikaasa Rebaga. Siis suri ta pärast pikka haigust. Ma tundsin ennast üksikuna. “Mis ma nüüd tegema hakkan?” mõtlesin ma. Otsustasin hakata kohtuma teiste selliste toredate inimestega nagu Reba ja olen teinud seda juba palju aastaid. Ma külastasin vanureid, neid, kes ei saanud kodust väljas käia või olid haiged. Ma lugesin Pühakirja, et pakkuda lohutust ja kinnitust Jeesuse Kristuse kaudu, kes kandis hoolt jõuetute eest. Siis ma palvetasin koos inimestega, keda külastasin. Ma lasin neil saada teada, et ma hoolin neist ja ka Kristus hoolib neist.

Inimesi külastades räägin ma neile Jeesusest Kristusest, kes rahuldab nende kõigi vajadused. Ma olen saanud aru, et kui ma käin usus ja räägin inimestele Jumalast, siis ei ole ma kunagi üksi.

Kui me läheme teiste juurde Jumala armastusega, kes meid armastab, siis kogeme me Jumala kohalolu.