Me kuulume

Jeesus mõistis täielikult, et ta kuulub Jumalale ja tunnistas seda. Ristisurma eel ta kartis, kuid mõistis, et ta on Jumala instrument maailma päästmiseks. Sügavuse tunnustamine ja mõistmine, mille ulatuses me kuulume Jumalale, on arvatavasti üks kristliku elu kõige raskemaid teadmisi. Meie elu on seotud paljude sidemetega. Meid seob töö. Meie perekonnad seovad meid. Meie lapsed seovad meid. Ja muidugi seovad meid meie isiklikud soovid. Kuid kõigepealt kuulume Jumalale, kes meid lõi, kellel on meie jaoks plaan ja kes kasutab meid sooritamaks Kristuse tööd maailmas.

Kuna me hindame oma iseseisvust, võib meil tekkida raskusi tunnustada Jumala esmasidet meiega. Sellegipoolest annab tunnustamine, et me kuulume Jumalale, meile rahu. Jumala omadena usume, et Jumal kannab meie eest hoolt ja tal on plaan meie eluks. Jumala omadena usume, et kui me astume usust välja, siis Jumal püüab meid kinni, kui me kukume. Iseseisvustunne võib panna meid tundma ennast võimsa ja vabana, kuid kuuluvustunne pakub meile stabiilsust ja rahu teadmisest, et Jumal on meie kodu.