Avatud aknad

Meie kambrite vaheline aken on muutunud minu isekuse sümboliks. Ma tahtsin, et aken oleks kinni; minu kõrvalkambris olev vang tahtis aga, et see oleks lahti. Tema tahtis värsket õhku; mina ei tahtnud, et külm õhk minu peale puhuks. Tema avab, mina panen akna kinni. Me vaidleme. Õpetussõnades nimetatakse uhkust ka ülbuseks ja sageli on see osa meie riidudest. See õhutab konflikti ja lahutab inimesi. Kui ma tahan muutuda selliseks, nagu minult ootab Jumal, pean ma vabanema uhkusest, vihast ja alandlikkuse puudumisest. Jumal tahab, et ma oleksin alandlik, sest alandlikkus tervendab mind; see võimaldab mul oma vigu näha ja tunnistada. Alandlikkus käsib mind pigem anda kui võtta. Uhkus ütleb, et see on nõrkus; Jumal ütleb, et see on jõu tundemärk. Muutumine selliseks inimeseks, nagu tahab Jumal, nõuab, et ma vabaneksin oma südames uhkusest, mis soovib oma tahtmist.

Sellepärast otsustasin ma vabaneda oma uhkusest, nüüd suudan ma lasta meie kambrite vahelisel aknal olla avatud ja võtta endale teine tekk. Veel tähtsam, ma näen, et Jumal muudab mu südant. Jumal on avanud mu elus akna ja ma suudan loobuda oma tahtmise nõudmisest. Nüüd soojendab mind Jumala armastus!