Õrnus ja hellus

Pärast seda, kui mu mees suri kopsuvähki, oli iga päev mulle raske. Ühel hommikul peale rahutut ööd tundsin ma temast rohkem puudust kui kunagi varem. Hommikurutiini läbi tehes tulin ma duši alt ja märkasin, et vannitoapeegel oli üleni udune. Lähemalt vaadates nägin sõnu: “Armastan sind, vanaema. Mike.” Mu pojapoeg oli majas ringi kõndinud ja jätnud mulle sõnumi peegli peale. Sõnumit vaadates haaras mind soe tunne; tundsin, et mind armastatakse ja teadsin, et ma pole üksi.

Kui palju kordi saame me selliseid sõnumeid Jumalalt! Sageli vaatame mööda Jumala õrnusest ja hellusest, väikestest asjadest, millega Jumal meid igast päevast läbi aitab. Sageli oleme niivõrd hõivatud oma tormakast elust ja murest, et unustame nägemast oma õnnistusi.

Ma jäin sinnasamasse seisma ja palvetasin, tänades Jumalat armastuse eest, nende neljakümne aasta eest, mis ma olin elanud oma abikaasaga ning kõigi õnnistuste eest, mis mu elu olid täitnud ja täidavad ka praegu. Ma tänasin pojapoega selle sõnumi eest ja ei pesnud seda peeglilt maha. Samuti otsustasin hoolikamalt jälgida Jumala õrnust ja hellust.