Lootus

Kursus, millest ma osa võtan, oli kavandatud selleks, et inimesed õpiksid teisi usaldama ja nendelt abi vastu võtma. Rühmajuht palus, et keegi oleks vabatahtlik. Ma nõustusin ja sulgesin silmad. Teine õpilane pani ühe käe mu ümber, võttis mul käest kinni ja me alustasime. Alguses olid mu sammud lühikesed ja kõhklevad ning kui me põrkasime millegi vastu, avasin ma silmad. Kaasõpilane oli mind ringiga laua juurde toonud. Kui mu segadusse viidud teejuht minu ees vabandas, mõistsin ma, kui rumal oli mu hirm. Toas olid lauad, põrandad, seinad. Ma panin silmad uuesti kinni ja tundsin ennast vabalt, andes ennast teejuhi hoolde. Lõpuks saavutasin rahu. Ma kõndisin, olles kindel, et olen kindlalt kaitstud.

Minu jaoks oli see kogemus põhjapanev. Rahu, mis tuli sellest, et ma usaldasin oma sammud kümneks minutiks teise õpilase juhtimise kätte, näitas mulle selgesti, kui tugevasti ma hoian oma elust kinni. Nende jaoks, kes usaldavad oma elu Jumala kätte, on olemas Jumala rahu. Kogu oma tunnistatud usust hoolimata säilitasin ma siiski suurel määral kontrolli elu üle. Kui ma annan kontrolli Jumala kätte, saab mulle osaks sügav ja hindamatu rahu.