Avatud silmad

Lugu Kristusest ja meestest Emmause teel hämmastab mind. Kuidas ei suutnud Kristuse kaaslased teda ära tunda, kui ta nende kõrval kõndis? Jeruusalemmast Emmausse minnes olid need kaks jüngrid väga kurvad. Nad vestlesid kaaskõndijaga, meenutades oma kaotust, oma sõbra ja õpetaja surma. Jeesuse surm oli nad emotsionaalselt katki rebinud. Nad polnud veel hakanud Jeesuse ristilöömise-eelsetest sõnadest aru saama. Mehed teadsid vaid, et Jeesus on surnud ja koos temaga olid surnud ka nende lootused. Nad olid äärmiselt õnnetud – liiga meeleheitel, et oma sõpra ja ülestõusnud Issandat ära tunda, kuni nad istusid koos temaga õhtust sööma. Kui Kristus murdis leiba, avanesid jüngrite silmad. Selle ilmutusega saabusid rõõm ja tervenemine.

Samal viisil murrab Kristus läbi meie juurde. Hirm ja kurvastus võivad meid liikumatuks teha. Kõndimine, rääkimine ja oma tunnete avastamine on kõik osa meie tervenemisest. Kui me aga kutsume Kristuse oma igapäevaellu ja ta “murrab leiba” koos meiega, siis ta ilmutab ennast meile ja toob tervenemise.