Solvumisvalu

Lähedane pereliige pettis mu usaldust ja tegi mulle sügavalt haiget. Kuigi ma olin talle varem alati andeks andnud, ei suutnud ma seekord seda teha. Tundsin, kuidas ma klammerdun solvumise külge ning elasin juhtunut ikka ja jälle läbi. Sellest sai haav, mis ei paranenud, sest ma haarasin taas sellest kinni ja kallasin sellesse vihahapet, haava uuesti avades. Minu suhe selle pereliikmega ja osadus Jumalaga muutus iga päevaga kaugemaks. Olin õnnetu. Kibestumis- ja valutsüklile tuli lõpp teha.

Palvetades ja Jumala sõna otsides adusin, et ainult andeksandmine saab purustada selle solvumisahela ja taastada minu läheduse Jumalaga. Olles talle andestanud, hakkasin ma temas nägema mitte ainult inimest, kes tegi mulle haiget, vaid inimest, kes vajab Jumala armu ja juhtimist. Minu ettekujutus temast muutus. Andestamine tõi kaasa väljapääsu solvumisest. See ei lahendanud kõiki probleeme, kuid võimaldas uuendada meievahelist hoolivat suhet.

Kristus tõi ohvri meie pattude eest, kinkides meile täieliku andeksandmise. Kristuse järgijatena oleme kutsutud sama tegema.