Lihtsalt äritegevus

Minust sai kristlane kahekümne aastaselt, kui ma töötasin sekretärina. Mu ülemus oli kena inimene, kellest ma alati lugu pidasin ja püüdsin talle meele järgi olla. Kui helistas keegi, kellega mu ülemus ei tahtnud rääkida, siis kästi mul öelda, et teda ei ole kohal. Enne kui minust sai kristlane, ei häirinud see teguviis mind põrmugi. Ma pidasin seda harilikuks äritavaks. Kui ma aga olin tõotanud teenida Kristust, hakkas see mind häirima.

Kas ma käitusin valesti, kasutades töö juures neid “väikseid” valesid? Kas ma peaksin hoidma oma värskelt leitud usuveendumused lahus tööalastest? Kas ma peaksin ütlema ülemusele, et keeldun valetamast ja riskin vallandamisega?

Olles paar nädalat nende küsimustega maadelnud, viisin ma need palves Jumala ette. Püha Vaimu vaikne hääl vastas mu küsimusele küsimusega: “Kas sa petad inimest, kes kontorisse helistab?” Ilmne vastus oli jah. Vaimu vastus oli: “Siis on see vale.”

Järgmisel päeval läksin tööle ja selgitasin ülemusele, et ma ei hakka enam valetama. Kuigi ülemus oli üllatunud, ütles ta, et saab minust aru. Selle asemel, et mind vallandada, pidas ülemus minust edaspidi rohkem lugu ja usaldas mind rohkem kui varem.