Usaldama õppides

Sõitsin mööda kiirteed põhja poole, kui märkasin, et maantee hakkas jagunema kaheks. Mul oli vaja olla parempoolsel sõidurajal, kuid ma sõitsin vihmast märjal maanteel liiga kiiresti. Kui ma vajutasin piduritele, suundus mu väikebuss teed lahutavate puude poole. Mida kõvemini ma pidurdasin, seda rohkem kiskus auto puude poole. Meeleheites loobusin autot peatamast ja võtsin jala piduripedaalilt. Minu üllatuseks ja kergenduseks peatus auto ootamatult ja ma pääsesin kokkupõrkest puuga.

Elu tundub sageli nagu minu läbielamus autoga. Mida rohkem ma püüan ise juhtida rasket olukorda ja korraldada oma elu selles suunas, nagu tahan, seda raskemaks muutub olukord. Ma tunnen, nagu võitleksin kokkupõrkeohuga. Peaaegu meeleheites olles annan ma lõpuks kontrolli Jumala kätte. Kui ma õpin usaldama, toob Jumal rahu mu ellu; ma väldin kokkupõrget ja võin jätkata suunas, mida Jumal näitab. Jumal on mu eest alati hoolt kandnud ja teeb seda ka edaspidi. Selle asemel, et oodata, kuni olen meeleheitlikus olukorras, tahan ma iga kord tunnistada seda hoolitsust ja “loota Issanda peale kõigest südamest”.