Armukosk
Lugege Laul 42:1-8
Tema on lepitusohver meie pattude eest, kuid mitte üksnes meie, vaid ka terve maailma pattude eest. (1. Johannese 2:2)
Ma elan botaanikaia lähedal ning käin seal sageli puhkamas ja mõtisklemas. Aia keskel on kõrge kosk.
Juba palju põlvkondi on mustad kotkad kose lähedal pesitsenud ja poegi üles kasvatanud. Kui ma seal ühel päeval seisin, võlutuna aia kontrastidest ja ilust, tundus mulle, et kosk on nagu Jumala armastus. Näis, nagu oleks kosk igavene, alguse ja lõputa. See on nagu Jumala arm.
Ma käin kose juures palvetamas ja pattusid üles tunnistamas. Langevas vees näen ma Jumala andeksandi, mis mind puhtaks peseb. Vesi langeb kaljult alla ja voolab jõkke, aiast välja ja maailma. Nii saab ka Jumala armastus, arm ja andestus meie kaudu maailma voolata.
Ma käin kose juures palvetamas ja pattusid üles tunnistamas. Langevas vees näen ma Jumala andeksandi, mis mind puhtaks peseb. Vesi langeb kaljult alla ja voolab jõkke, aiast välja ja maailma. Nii saab ka Jumala armastus, arm ja andestus meie kaudu maailma voolata.
Sue Caithness (Gauteng, Lõuna-Aafrika)