Särav tulevik

Kaasõpetaja andis mulle jälgimiseks liblikakookoni. See lihtsalt rippus nädalaid, nähes välja hall, kuiv ja elutu. Siis ühel päeval muutus kookon ette hoiatamata mustaks ja niiskeks. Ma teadsin, et liblika ilmumise aeg on lähedal. Ja tõepoolest, kaks päeva hiljem, kui ma kooli jõudsin, oli metamorfoos täielik. Liblikas klammerdus purgiserva külge ja lehvitas tiibu. Kui oli möödunud piisavalt aega, et tiivad ära kuivasid, tõstsin ma liblika oma sõrmele, viisin akna juurde ja lasin vabaks. Mõne hetke istus liblikas aknalaual, enne õhkutõusmist tiibu lehvitades. Siis lendas ta lõunasse Mehhikosse, et seal miljonite teiste liblikatega liituda.

Selle liblika suund ja lõpp-punkt on kindlad. Ma usun, et ka mina liigun kindla lõpp-punkti poole, isegi kui mõnikord tundub, et ma ei ole midagi positiivset korda saatnud. Ma ei näe mingit liikumist ega erista suunda. Sellegipoolest olen veendunud, et Jumalal on minu jaoks särav tulevik. Minu osa on uskuda, et Jumal täidab õigel ajal oma tõotused.