Magushapu

Ma käisin külas ühel mehel, kes rääkis mulle oma armastusest metsõunatarretise vastu. Ta ütles: “Kõige parem metsõunatarretise juures on see, et üks suutäis on magus ja järgmine on hapu. Teadmatus, kas maitse on magus või hapu, hoiab maitsmismeele erksa.”

Nagu see tarretis, on ka elu mõnikord magus ja mõnikord kibe. Meie elus on aegu, kui tundub, et kõik laabub hästi. Meie pereliikmed on õnnelikud ja terved. Sõbrad toetavad meid. Meil on meeldiv töö. Me tunneme end turvalise ja kindlana. Siis aga juhtub midagi ja me adume, et elu ei ole alati magus. Pereliige haigestub. Sõber reedab meid. Koondamised muudavad meie majandusliku olukorra ebakindlaks. Sõjad ja kuulujutud sõjast panevad meid hirmu tundma. Elu on aeg-ajalt kibe.

Sellegipoolest muudab ebakindlus elu kuidagi väärtuslikumaks. Me ei saa garanteerida, et elu on alati magus. Jumala riik ei oota, et see realiseeritaks mingis täiuslikult stabiilses tulevikuühiskonnas. Jumala riiki võib leida siin ja kohe, kõigi tõusude ja mõõnadega, kogu elu ebakindlusega. Me võime elada ainult ühes hetkes, olgu see kibe või magus, nii suures usus, kui võimalik, andes kogu oma mina sellele, mida elu sisaldab.