Jumal hoolib

Ma olin kolmekümne kolme aastane ja just alustanud keemiaravi rinnavähi vastu. Ma kartsin oma elu pärast, kartsin oma kolmeaastase poja pärast, kes oleks pidanud ilma emata üles kasvama ja kartsin, et ma pole piisavalt tugev, et ravi üle elada. Teadsin, et Jumal, minu lähedased ja kogudus on mulle tähtsad. Minu töö, riided ja välimus aga mitte.

Mu juuksed hakkasid välja langema. Teadsin, et juuste kaotamine ei ole tähtis, kuid sellegipoolest oli seda raske omaks võtta; ma nutsin mitu päeva. Sel ajal palvetasin pidevalt, et Jumal aitaks mind keskenduda tähtsatele asjadele, mitte juustele. Kuid meeleheide jäi püsima. Lõpuks ma põlvitasin ja hüüdsin Jumala poole: “Palun lohuta ja aita mind!” Silmis pisarad, avasin ma huupi piibli ja lugesin: “Aga teie juuksekarvadki on kõik ära loetud.”

Ma nutsin oma kaotatud juuste pärast ega teadnud, kui palju mul neid on. Jumal aga teadis. Jumal lõi mu juuksed. Kuni selle ajani ei olnud mu usk sisaldanud veendumust, et Jumal hoolib sellistest pisiasjadest. Kuid tol hetkel mõistsin, et ükskõik kui suur või väike on meie mure, Jumal hoolib meist ja aitab.