Teiste pärast rõõmustades

Ma ei tundnud seda häält ära. Siis aga ütles helistaja oma nime ja ma teadsin otsekohe, kes ta on. Oli möödunud enam kui kolmkümmend aastat ajast, kui ma teda viimati nägin. Olime kunagi olnud lähedased sõbrad, kuid nagu sageli juhtub, viisid õpingud ja töö meid erinevatesse suundadesse. Nüüd elame tuhandete kilomeetrite kaugusel.

Me rääkisime tund aega, meenutades kolmekümmet aastat oma elust. Sai selgeks, et tema elu oli vähemalt ühiskondlike standardite poolest olnud palju edukam kui minu oma.

Kui telefonikõne lõppes, istusin ma mõne minuti vaikselt. Siis hakkasin ma rõõmustama. Jumal oli rikkalikult õnnistanud mu sõbra elu ja kasutanud teda tähtsal ametikohal. Jumal oli rikkalikult õnnistanud ka minu elu ja seda kasutanud, kuigi märkimisväärsemalt väiksemates, vähem märgatavates kohtades. Ma leidsin ennast ülistamas Jumalat selle eest, et ta oli juhtinud meie mõlema elu.

Mäletan päeva, kui selline telefonikõne oleks jätnud mind enesehaletsuse- ja kadedusetundesse. Milline imeline vabadus on suuta rõõmustada kellegi teise võitude üle! Kristus muudab tõesti me südant ja lubab meil leida meie tõelise mina Kristuse ihu osana.