Elu surnuaias

Pärast jumalateenistust küsis üks naine, kas ta võib minuga rääkida. Me leidsime kirikut ümbritsevas surnuaias tühja pingi. See ei olnud nõustamiseks just kõige mugavam keskkond, kuid võimendas muret, millest naine rääkis. Mu vestluskaaslase abielu ei olnud enam elav ja terve ning ta püüdis oma olukorrast aru saada ja kurvastas oma kaotuse pärast. Naise jutustust oli raske kuulata, talle tundus, et tal puudub tulevik ja ta oli kaotanud ka oma mineviku. Pimedus hakkas ta üle võimust võtma.

Kui ma uuesti märkasin, kus me istume, mainisin ma ülestõusmis-püha lugu. Naise nägu hakkas särama. Selles piibliloos tuli Maarja meie Issanda Jeesuse Kristuse haua juurde. Jeesus oli talle palju tähendanud. Ta oli saanud Maarja sõbraks ning andnud talle tulevikueesmärgi ja lootuse. Nüüd tundus, et kõik on kadunud. Maarja oli segaduses, vihane, meeleheites. Talle tundus, nagu oleks ta reedetud. Kuid siis kutsus Jeesus teda nimepidi ning tõi ta ellu elu ja uuendatud lootuse. Äkki muutus elu selles surnuaias Maarja jaoks taas elamisväärseks, sest Kristus hoolis temast.

Istusin koos vestluskaaslasega surnuaias pingil. Ma pakkusin talle Kristuse ja ülestõusmise lohutust. Maarja lugu kutsub meid läbi kurvastuse uuesti ellu.