Kinnitav käsi
Lugege Johannese 1:1-14
Tõeline valgus, mis valgustab iga inimest, oli maailma tulemas. (Johannese 1:9)
Kui ma olin väike poiss, elasin ma Tennessee maapiirkonnas. Ühel päeval küsis mu onu, kas ma tahan koos temaga minna külla teises orus elavatele sõpradele.
Ma mäletan, kuidas me enne kohalejõudmist käisime jalgsi kaks-kolm miili mööda looklevat rada. Kuni onu sõpradega juttu ajas, mängisin ma selle pere lastega.
Kui me koduteele asusime, oli peaaegu pime. Kui me jõudsime looklevale teerajale, oli täiesti pime. Ma hakkasin puujuurtele ja kividele komistama, sest ei näinud, kuhu astusin. Onu käskis mul üles vaadata ja ma nägin pea kohal olevate puulatvade läbi taevast. Kuid seda tehes ei näinud ma teel olevaid kive ja puujuuri. Lõpuks võttis onu mu käest kinni ja kinnitas, et me jõuame turvaliselt koju. See oli peaaegu kõige hirmuäratavam kogemus mu lapsepõlvest.
Mõtiskledes sellest jalutuskäigust oma onuga meenub mulle, et hirmuäratavates kogemustes võime alati abi ja juhtimise saamiseks vaadata Jumala poole. Kui me ei suuda näha meie ees olevat teed, siis Jumal teab, kus me oleme ja aitab meid koju jõuda. Nii nagu onu hoidis mu käest kinni ja toetas mind, kui ma komistasin, aitab Jumal meid leida koduteed.
Kui me koduteele asusime, oli peaaegu pime. Kui me jõudsime looklevale teerajale, oli täiesti pime. Ma hakkasin puujuurtele ja kividele komistama, sest ei näinud, kuhu astusin. Onu käskis mul üles vaadata ja ma nägin pea kohal olevate puulatvade läbi taevast. Kuid seda tehes ei näinud ma teel olevaid kive ja puujuuri. Lõpuks võttis onu mu käest kinni ja kinnitas, et me jõuame turvaliselt koju. See oli peaaegu kõige hirmuäratavam kogemus mu lapsepõlvest.
Mõtiskledes sellest jalutuskäigust oma onuga meenub mulle, et hirmuäratavates kogemustes võime alati abi ja juhtimise saamiseks vaadata Jumala poole. Kui me ei suuda näha meie ees olevat teed, siis Jumal teab, kus me oleme ja aitab meid koju jõuda. Nii nagu onu hoidis mu käest kinni ja toetas mind, kui ma komistasin, aitab Jumal meid leida koduteed.
William R. Gentry (Tennessee, USA)