Ootamatu tunnistaja

Ühel pühapäeval sõitsin ma pärast jumalateenistust kiirtoidurestorani akna juurde lõunasööki tellima. Kui ma kassapidajale raha ulatasin, kuulsin ma teda vaikselt laulmas kristlikku ülistuslaulu, milles oli fraas väelisest Jumalast, keda me teenime. Kui ta mulle vahetusraha tagasi andis, ma naeratasin talle ja ütlesin: “Ma teenin sedasama väelist Jumalat, keda teiegi.” Naise nägu muutus rõõmsaks. Ta väljendas pettumust, et oma uue töögraafiku tõttu ei saa ta käia hommikustel jumalateenistustel. Ütlesin talle, et graafik muutub varsti.

Sel pühapäevahommikul olin olnud koos teistega kaunis pühakojas, et Jumala ülistamise kaudu tunnistada oma usku. See rõõmsameelne kristlasest kassapidaja ei saanud jumalateenistusele minna, sest ta püüdis säilitada oma majanduslikku tasakaalu. Sellegipoolest ülistas ta Jumalat nii, nagu sai. Ustavalt meie väelisele Jumalale lauldes muutis ta oma töökoha pühakojaks, kus teda kiita ja tänada.