Jumala armastusest toitudes

Kui me tavaliselt võtame istet tänusöömaajaks, siis oleme tänulikud meie ees oleva toidu eest. Eriti kehtib see vangide kohta, sest me mõtleme (ja räägime) palju toidust. Kuid eile, kui ma laua taha istusin, tabas mind alaväärtustunne. Ma olen vanglas mõrva pärast, sellegipoolest on mu kandikul rikkalikult toitvat rooga, samal ajal kui paljud süütud kogu maailmas nälgivad. Süü- ja häbitundest tekkis mul kiusatus kandik eemale lükata. Kuid minu kõrvalistuja ütles särava naeratusega: “Kas pole see toit vaimustav? Köögitöölised pidid selleks palju vaeva nägema.”

Ma vaatasin toitu uue pilguga. See toit ei olnud valmistatud lihtsalt minu jaoks, vaid kokkadel oli rõõm seda teha. “Selline ongi Jumala armastus minu vastu,” mõtlesin ma, kui nautisin kalkunit, kaht liiki kartuleid, värskelt küpsetatud leiba, täidist, kastet ja magustoitu. Selle eine ajal sain tõeliselt teadlikuks Jumala armastuse rikkalikust heldusest ja olin selle eest tänulik.