Esimesed asjad kõigepealt

Iga kord, kui ma lendan lennukiga, kuulen ma neidsamu instruktsioone. “Kui õhurõhk kabiinis langeb, siis kukuvad teie pea kohal alla hapnikumaskid. Kui keegi reisib koos abivajajaga – lapse, vanuri või puudega inimesega – siis enne selle inimese abistamist tuleb endale mask pähe panna.” Enamuse jaoks meist on need juhtnöörid mõistusevastased. Kas me ei peaks enne abistama teisi ja siis iseennast? Kui ma aga suren enne, kui panen hapnikumaski kannatavale kaasreisijale, siis võime mõlemad surra. Pastorina räägin ma seda lugu inimestele, kes hoolitsevad puuetega inimeste, raskelt haigete või vanadusnõtruse all kannatajate eest. Selleks et saaksime teiste eest hoolitseda, peame hoolitsema iseenda eest ja mõnikord asetama iseennast esikohale. Ma räägin inimestele, et kui nad ei kanna iseenda eest hoolt, siis tuleb minul varsti külastada ühe haige asemel kaht.

Jeesus oli meile eeskujuks. Ükskõik, kui palju tööd pidi Jeesus tegema ja isegi siis, kui palju inimesi vajas ta hoolitsust, oli tal tavaks minna rahvahulgast kaugemale ja palvetada. Kui me samal viisil võtame aega, et palves Jumala poole pöörduda, siis leiame väge ja uuenemist.