Mis õigusega?
Lugege Rooma 2:1-4
Sina aga, oh inimene, kes sa kohut mõistad nende üle, kes niisuguseid asju teevad, ja teed ise sedasama – kas sa arvad, et pääsed Jumala kohtuotsusest? (Rooma 2:3)
Piibliuurimise ülesandeks oli lugeda Pauluse kirja roomlastele ja kui ma hakkasin lugema 2. peatükki, tundsin kerget etteheidet.
Paulus kirjutas roomlastele kohtumõistmisest ja see peatükk puudutas ka minu südant. Neid sõnu lugedes meenus mulle, kuidas ma eelmistes piiblitundides mõistsin hukka Iisraeli rahvast, kes kõrbes veedetud aastate jooksul ikka ja jälle nurisesid Moosesele igasuguste raskuste pärast. “Ma ei saa sellest aru,” ütlesin ma rühmale. “Kuidas suutis Iisraeli rahvas pärast kõiki hämmastavaid imetegusid, mille tunnistajad nad olid olnud, kaotada usu ja kurta raskuste üle?”
Kuid pärast Pauluse sõnu roomlastele pidin ma endalt küsima: “Kas ka mina ei ole raskel ajal aldis elama ühes hetkes? Kas ei kipu ma unustama paljusid õnnistusi ning muretsema ja kartma? Mis õigusega mõistan ma teisi hukka?”
Rooma kirja 2. peatüki avasõnad on julgustanud mind kõvasti vaeva nägema, et ma ei mõistaks teisi hukka. Ma teen ikka vigu, kuid Rooma kirja sõnad julgustavad mind, et Jumal on helde, salliv ja pika meelega (vaadake Rooma 2:4).
Kuid pärast Pauluse sõnu roomlastele pidin ma endalt küsima: “Kas ka mina ei ole raskel ajal aldis elama ühes hetkes? Kas ei kipu ma unustama paljusid õnnistusi ning muretsema ja kartma? Mis õigusega mõistan ma teisi hukka?”
Rooma kirja 2. peatüki avasõnad on julgustanud mind kõvasti vaeva nägema, et ma ei mõistaks teisi hukka. Ma teen ikka vigu, kuid Rooma kirja sõnad julgustavad mind, et Jumal on helde, salliv ja pika meelega (vaadake Rooma 2:4).
Ruby Truax (Ontario, Kanada)