Taasühinemine karjaga

Käin varahommikul koeraga jalutamas. Jalutades mõtlen ma päevale ja mõnikord palun Jumalalt juhtimist. Ühel talvehommikul enne koitu tähed sirasid ja poolkuu säras pehmelt. Oli ilus hommik ja ma hakkasin palvetama.

Tundsin, et see oli raske, sest mulle näis, et ma olen Jumalast lahutatud. Tundus, et mu sõnadel puudub tähendus. Mu elus oli raske aeg. Mu emal, kes põdes Alzheimeri tõbe, oli hiljuti olnud rabandus ja ta oli nüüd voodihaige. Töö põhjustas muresid ja probleeme. Ma adusin, et olin lubanud neil asjadel luua distantsi Jumala ja minu vahele. Kuigi ma tundsin tol hommikul, et olen Jumalast kaugel, palusin ma Jumalat, et ta aitaks mul taastada osaduse, tunnistades, et mina olin süüdi selles kaugenemises.

Jalutuskäiku lõpetades nägin haneparve, kes lendas oma tavalises V-kujulises rivis. Üks lind jäi aga parvest maha ja ei lennanud koos teistega. Ma nägin, kuidas see lind jõudis teistele järele ja asus rivvi. Ma võtsin seda pilti kui kinnitust, et Jumal vastas mu palvele. Tundus, nagu oleks Jumal öelnud: “Su koht ootab sind alati. Mul on hea meel, et sa oled tagasi.”