Usk on meie varjupaik
Lugege Laul 46:1-12
Jumal on meie varjupaik ja tugevus, meie abimees kitsikuses. (Laul 46:2)
Mu tütar oli raskelt haige. Ta oli viidud intensiivravipalatisse ja arstid ütlesid mulle, et tema elushoidmiseks on vaja hapnikuaparaati.
Ma ei saanud teha mitte midagi, et ta olukorda parandada või valu ära võtta.
Ma jooksin haiglakabelisse, kus sain olla üksi. Pingile varisedes ma nutsin ja ahastasin, kuni ei suutnud enam nutta. Tundsin ennast täiesti abituna, kui sisemine hääl hakkas rääkima, meenutades mulle, et ma suudan siiski palvetada. Ma kummardasin pea ja andsin tütre elu Jumala kätte.
Kui ma palvetasin, meenus mulle tuttav salm. Ma läksin Piibli juurde, mis lamas suletud kantslil ja avasin selle Laul 23 kohalt. Lehekülg oli sasitud ja rebitud ning 4. salm alla kriipsutatud: “Ka kui ma kõnniksin pimedas orus, ei karda ma kurja, sest sina oled minuga.”
Rahu voogas minust üle. Kui ma läksin tagasi intensiiv-ravipalatisse tütre juurde, teadsin, et Jumal on tema ja minuga ning meil ei ole midagi karta.
Ma otsisin varjupaika oma usus. Ma olin vait ja Jumal tegi ennast tuntavaks. Usk kannab mind läbi “pimeda oru”.
Ma jooksin haiglakabelisse, kus sain olla üksi. Pingile varisedes ma nutsin ja ahastasin, kuni ei suutnud enam nutta. Tundsin ennast täiesti abituna, kui sisemine hääl hakkas rääkima, meenutades mulle, et ma suudan siiski palvetada. Ma kummardasin pea ja andsin tütre elu Jumala kätte.
Kui ma palvetasin, meenus mulle tuttav salm. Ma läksin Piibli juurde, mis lamas suletud kantslil ja avasin selle Laul 23 kohalt. Lehekülg oli sasitud ja rebitud ning 4. salm alla kriipsutatud: “Ka kui ma kõnniksin pimedas orus, ei karda ma kurja, sest sina oled minuga.”
Rahu voogas minust üle. Kui ma läksin tagasi intensiiv-ravipalatisse tütre juurde, teadsin, et Jumal on tema ja minuga ning meil ei ole midagi karta.
Ma otsisin varjupaika oma usus. Ma olin vait ja Jumal tegi ennast tuntavaks. Usk kannab mind läbi “pimeda oru”.
Diane Richard Buchanan (Alberta, Kanada)