Prioriteetide kehtestamine

Rong hakkas jaamast välja sõitma, kui ma adusin, et olin oma kandekoti abikaasa autosse jätnud. Muude asjade hulgas olid kotis mu Piibel ja Päevasõna, mille ma tavaliselt võtan kaasa, et rongis lugeda. Päev ei alanud kuigi hästi ja ma olin endast väljas, sest kippusin asju maha unustama.

Peaaegu otsekohe küsisin ma iseendalt: “Kas materiaalsed asjad peavad olema nii tähtsad, et ma tunnen, nagu ei suudaks ma keskenduda, kui ei saa kinni pidada tavalisest vaikse aja rutiinist?”

Ma võtsin ennast kokku ja mõtisklesin valikuvõimalustele. Siis palusin ma Jumalalt andeks, et olin sellise tühiasja pärast endast välja läinud. Võisin oma vaikse hetke pidada isegi ilma Piibli ja Päevasõnata. Ma palvetasin kogu maailma inimeste eest: haigete, vaeste, kodanikuõigusteta inimeste eest, nende eest, kes on kellegi kaotanud, kellel on vähe valikuvõimalusi kergendada oma valu või rahuldada oma vajadusi, vägivalla- ja sõjaohvrite eest. Siis andsin ma end Jumala kätte, olles valmis alustama päeva siiras teenimis- ja pühendumisvaimus, täielikult veendunud, et kuigi materiaalsed asjad on vajalikud, ei dikteeri need, kuidas ja millal saame pöörduda Jumala poole.