Usk homsesse

Käes olid Juuda viimased päevad. Paabeli armee oli vallutanud Jeruusalemma ning viinud kuninga ja elanikud Paabelisse vangi. Inimesed olid meeleheitel. Juuda rahvas sai Jumala lootuse- ja lohutusesõnumi. Prohvet Jeremija ütles, et Iisraeli rahvas jääb Paabelisse seitsmekümneks aastaks, kuid Jumal kinnitab neile, et nad ei huku. Neil tuli jätkata tavalist elu – maju ehitada, rohuaedu istutada, abielluda ja lapsi saada. Samuti pidid nad vangipõlves olles kõigest oma südamest otsima Jumalat, palvetama ning otsima rahu ja jõukust linnades, kus nad elasid. Kui need linnad muutusid jõukaks, sai jõukaks ka Iisraeli rahvas. Jeremija kinnitas inimestele, et pärast neid seitsetkümmet aastat toob Jumal nad Jeruusalemma tagasi. Iisraeli rahvas vajas seda lootust ja lohutust.

Sõnum meie jaoks sellest loost on see, et tulevik sisaldab lootust, ükskõik, millises olukorras me oleme. Ebakindluse aegadel ei ole meil vaja meeleheitesse vajuda või kedagi süüdistada. Nagu Iisraeli rahvas, võime meiegi elada seal, kus oleme, teades, et Jumal tahab, et me edeneksime. Tema annab meile lootust ja tulevikku.