Esimesed asjad kõigepealt

Tuuleiil ulub me väikese auto ümber, kui mu tütar ja mina vaatame aknast väljas tuiskava lume poole. Me ootame koolibussi; see on osa meie igapäevasest rutiinist. Täna ümbritseb meid jäine vaikus, meie varasem vaidlus takistab meid omavahel juttu alustamast.

Buss läheneb ja mu tütar lahkub sõnagi lausumata. Koju naastes haaran ma Piibli, kavatsedes palvetada oma kolme lapse eest, nagu ma tavaliselt iga päev teen. Kuid vihapisarad takistavad mind palvetamast oma tütre eest. Ja ma leian end mõtlemas: “Kui ma oma tütrele andeks ei anna, siis Jumal ei kuule mind.”

Ma tean, et Jumal armastab mind ja annab mulle andeks. Kui palju kordi olen ma seda loomulikuks pidanud, samal ajal kangekaelselt kellegi peale pahane olles? Äkki saan aru, et ma võin olla sama tänamatu ja enesekeskne, nagu oli mu arvates mu tütar täna hommikul. Mu palve muudab suunda, kui ma palun, et Jumal aitaks mind tütrele andeks anda mitte ainult sõnadega, vaid kogu südamest. Pisarad kaovad ja viha annab maad andestamisele. Nüüd suudan ma paluda Jumala õnnistust nii tütre kui ka enda päevale.