“Lihtsalt imetore”

Noore pastorina teenisin ma seminaris õppimise ajal oma esimest kogudust Brooklynis. Üheks liikmeks, keda mulle eriti meeldis külastada, oli kaheksakümne-aastane naine, kes oleks võinud leida palju põhjusi, et olla õnnetu. Ta elas üksi lagunevas majas tillukeses neljandal korrusel asuvas korteris. Naise tervis oli vilets, tal ei olnud palju sugulasi ja sissetulek oli armetu. Ta “toad” (nagu ta neid nimetas) olid talvel sageli külmad ja suvel rõsked.

Siiski ootasin ma neid külastusi meie vestluste pärast. Naine tahtis kõnelda Piiblist – eriti oma lemmikkirjakohast, 100. Laulust – ning Shakespeare’ist, Miltonist, Dickensist ja Hardyst, klassikutest, kelle teoseid ta oli mitmeid kordi läbi lugenud. Kõige vaimustavam selle naise juures oli tema piiritu entusiasm. Kõik oli “lihtsalt imetore” – naabrid, New York, kogudus. Ja tal oli kombeks hüüatada “Kas pole Issand imetore!”

Mõned pidasid teda veidi ülioptimistlikuks. Võib-olla. Kuid olla tema juures ning tunda sellist rõõmu, sellist tänulikkust ja sellist usku oli tõeline eesõigus! Olen kindel, et kui see naine jõudis taevariiki, sai ta erilise vastuvõtu osaliseks ja ma tänan teda innustuse eest, mida ta andis noorele vaimulikule, kes oli mõnikord masenduses.