Vabalt elades

Hiljuti oli mul võimalus proovida kaljuronimist sisehalli ronimisseinal. Mu ärevus oli suur, sest kõrgused tunduvad mulle ebamugavad. Kui ma olin turvarihmad kinnitanud, pingutas abiline, kes kontrollis turvaköit, köie tugeva sõlmega mu rihmade külge. Ma läksin seina juurde ja hakkasin ronima. Aeg-ajalt haarasin ma kividest kinni mõlema käega, samal ajal otsis üks jalg uut toetuspunkti. Siis aga olid jalad turvaliselt kividel, käed kobasid samal ajal uute kõrgemate tugede järele. Kuigi ma nägin palju vaeva, kogesin, et ma ei karda kukkuda. Miks? Ma ei kartnud sellepärast, et ma usaldasin turvaköit, rihmu ja üle kõige noormeest, kes köit hoidis. Ma sain ronida, teha uusi avastusi ja lõpuks jõuda tippu.

Sama kehtib ka mu vaimuliku elu kohta. Ma tunnen, et kui ma usaldan oma elu Kristuse hoole alla, siis suudan saavutada kõike, mida tema kutsub mind tegema. Teadmine, et Kristus “hoiab köit” ja on minuga, et mind kinni püüda, kui ma kukun, julgustab mind kindlalt välja minema ning avalikult näitama tema armastust ja kaastunnet kõigile, keda ma kohtan.