Kas keegi kuulab?

Ma olin pidevalt palvetanud meie perekonda ja mind rusuvate narkootikumide ja alkoholi kuritarvitamise, mure ja depressiooni pärast. Kuid kas Jumal tegelikult kuulas mind? Ma hakkasin Jumalas pettuma ja järk-järgult lõpetasin palvetamise. Selle asemel hakkasin lohutuse saamiseks pöörduma sõprade poole. Nad toetasid mind väga, kuid ma teadsin, et midagi mu elus puudub. Ma mõtlesin taas palvetamisest. Võib-olla ei oodanud palve kiiret lahendust mu probleemile, vaid pigem usaldamist, et Jumal teeb tööd ja toob meid võidukalt raskustest välja. Jumala vastust kuuldes tegin ma teadliku otsuse tulla taas Jumala juurde ja jääda talle avatuks.

Veidi hiljem elas me pere läbi suurima kaotuse – meie noorim poeg sooritas enesetapu. Kuigi mul oli sõpradele valmis standard-vastus, ei olnud mul Jumalale mingeid sõnu pakkuda. Talle sain ma anda ainult oma purunenud südame. Mulle aga pakkus Jumal vastu tema enda kurbusetunde. Jumal ei pakkunud kiireid vastuseid ega sundinud mind rääkima. Me lihtsalt vaikisime. See oligi palve.