Pidades meeles, et tuleb palvetada

Sõbranna kõrval seistes tundsin ma tohutut meeleheidet. Ta kolis minust väga kaugele. Isegi kui peaksime ühendust, ei saaks me sõprus enam kunagi olla endine. Meil ei saa enam olla hommikusi jalutuskäike, millele järgneb tass kohvi enne koju oma perekonna juurde ruttamist. Enam ei saa me koos istuda ja jagada piiblisalmi, mille olime avastanud või palvetada meie laste ja teiste pereliikmete vaimuliku heaolu ja turvalisuse eest.

Pisar voolas mööda mu põske alla ja ma märkasin, et ka sõbrannal olid pisarad silmis. Tal ei ole kerge kolida kohta, kus läheduses pole pereliikmeid või lähedasi sõpru. Äkki ta embas mind ja ütles: “Elaine, palveta mu eest iga kord, kui sa voodit teed.”

Aastad on möödunud ja mu sõbranna on juba mitu korda kolinud. Ma ei ole temast mõnda aega midagi kuulnud. Kuid iga päev, kui ma voodit teen, palvetan ma ta eest. Ma tean, et Jumal teab, kus ta on, ja ma tean, et Jumal kuuleb mu palveid – ja see on kõige tähtsam.

Meie kõigi elus on sõpru ja pereliikmeid, kes vajavad me palveid. Me võime muuta nende eest palvetamise igapäevaseks osaks, kasutades väikseid argitöid kui meenutusi nende eest palvetada.