Lootus tuleb tagasi

Ma kummardusin, et märjalt vaibalt postkaarti üles tõsta. See oli viimane asi, mida ma tegin, koristades väikest kabinetti oma üleujutusest kahjustatud vagunelamus. Ma olin läbi külmunud ja väsinud pärast pikka päeva, olles läbi sorteerinud veest kahjustatud asju, mida olin enne üleujutust enda jaoks väärtuslikeks pidanud. Talveõhtune valgus kustus kiiresti. Ma olin nutnud mineviku pärast, kuid tulevik nägi välja nagu hägune raheteradega täidetud pilv, mis ootas, et alla sadada.

Ma heitsin pilgu oma käes olevale kaardile. See oli üks neist, mille olin innustuse saamiseks nööpnõelaga seina külge kinnitanud. Vesi oli teksti rikkunud, kuid mul õnnestus ära tunda piiblisalmi sõnad, mille olin “Päevasõnast” teiseks, turvalisemaks päevaks välja kirjutanud. “Seda võtan ma südamesse, sellepärast loodan ma veel: see on Issanda suur heldus, et me pole otsa saanud, sest tema halastused pole otsa saanud: need on igal hommikul uued, sinu ustavus on suur” (Nutulaulude 3:21-23).

Lugesin neid sõnu uuesti ja ohkasin. Need ei ütle, et mind ei oota ees rasked ajad või kõik läheb hästi, sest ma olen hea inimene. Ma naeratasin. Tean, et ma võin uskuda Jumalasse. Ma tean, et see salm on tõsi. “Ma loodan veel.” See tõotus lohutas mind.