Valjem kui sõnad

Paljud inimesed arvasid, et mu ema, kes oli kannatanud rabanduste ja südamehaiguse käes, ei saanud aru, mida talle öeldi, sest ta rääkis väga vähe. Kuid meie, tema pereliikmed, teadsime, et ta saab aru. Ta näoilme andis edasi sõnu, ilma et ta tegelikult oleks rääkinud. Kui ema oli vihane, siis ta silmad välkusid ja suu mossitas. Kui ta oli kurb, täitusid ta silmad pisaratega.

Meie poeg Nick läks enne Saksamaale armeeteenistusse minekut talle head aega ütlema. Nick kükitas vanaema ratastooli kõrvale, võttis tal käest kinni ja rääkis vaikselt. Vanaema vaatas oma käte poole, keeldudes tunnistamast, et ta saab jutust aru. Lõpuks ütles Nick murtud häälega: “Hästi, ma hakkan pigem minema, vanaema. Ma armastan sind.” Ta tõusid püsti ja suundus ukse poole, kuid teda peatas üks vaikne sõna: “Ae.” Nick peatus, pöördus ja naeratas, kui vanaema talle omakorda viipas. Kui Nick jõudis vanaema juurde, tõmbas ta poisi allapoole, ise ta põske suudeldes ja naeratades.

Kui me räägime Jumalaga nagu Nick oma vanaemaga, siis mõtleme mõnikord, kas meid ikka kuuldi või mõisteti. Sama kindlalt nagu ma teadsin, et mu ema kuulis ja mõistis, kuuleb ja mõistab Jumal meie kurbust ja rõõmu, meie palves väljavalatud südant.