Uks ellu

Ma olen üks seitsmest lapsest ja meie pere on väga üksmeelne. Mu isa oli juba mõnda aega olnud haige. Lõpuks diagnoositi tal kopsu-, põie- ja eesnäärmekasvaja. Me tähistasime ta 75. sünnipäeva ja varsti pärast seda ei jaksanud ta enam voodist tõusta. Isa haigus oli meile kõigile raske aeg. Me laulsime talle, lugesime pühakirja, naersime ja meenutasime möödunud aegu. Kuid me hakkasime ka kurvastama kaotuse pärast, mis meid ees ootas. Me tahtsime, et ta jälle käiks, jälle sööks, jälle laulaks – oleks jälle aktiivne ja energiline.

Kuid palve ja usu kaudu meenutati meile, et Kristuse ülestõusmine röövis surmalt selle hävitava jõu. Me ei tarvitse surma karta, sest Kristuses juhib surm meid elama Jumala ligiolus, nagu me ei ole kunagi varem elanud.

Jumal, kes praegu meie eest hoolitseb, kannab hellalt hoolt meie tuleviku eest. Kui me elu maa peal otsa saab, oleme täielikult Jumala hoole all.