Rõõm ja ülistus

Elu jooksul on aegu, mil meid katavad tumedad pilved ja me ei tea, mida teha. Tundub, nagu oleks Jumal täielikult kadunud. Ühe sellise korra ajal otsustasin, et ma pean ära minema ja mõtlema. Ma läksin siis jalgrattamatkale Hokkaidot avastama. Kui ma mööda lumist mägiteed sõitsin, tungis külm tuul läbi mu riiete ja tuimastas käsi. Oli vaikne ja jäine ning ma olin täitsa üksi. “Jumal, miks?” hüüdsin ma sõites. Olles kurnatud, ei suutnud ma enam pedaalidele vajutada, ma läksin jala edasi ja lükkasin jalgratast käekõrval. Tundsin ennast õnnetu ja lüüasaanuna.

Siia aga, mitte teades, mida ma veel saaksin teha, hakkasin täiel häälel Issandat ülistama. Seda tehes avanesid mu silmad nägemaks, mida Issand on minu heaks teinud. Ja kui ma kuulsin Issanda häält ütlemas: “Sulle piisab minu armust,” tundsin, nagu oleks udu mu südame ümbert äkki kadunud. Sel hetkel tundsin, et kõik mured on murtud ja on käes aeg asuda koduteele. Neli nädalat kestnud võitlus oli lõppenud. Ma olin hakanud nägema, et meie jõud peitub ülistuses. Kui me ei tea, mida teha, võime Jumalat ülistada. Samal viisil nagu minu elus, annab Jumal ka sulle jõudu ja juhib lahenduseni.