Küsige Jeesuselt

Suve jooksul avan ma sageli akna, et lasta välja kumalasi, kes on tuppa lõksu jäänud. Kui ma aga tagasi tulen, sumisevad nad mõnikord jälle sellesama akna ümber. Et neid aidata, pakun ma neile pika kepi, mille peale ronida, ja viin nad pikkamööda avatud akna juurde. Isegi siis lendab mõni kumalane tagasi suletud akna juurde. Nad näevad, kus nad tahavad olla, kuid ei saa aru, et nähtamatu sein takistab neid sinna pääsemast. Kuigi ma näitan neile teed, ei lase mõni neist mul neid vabadusse aidata.

Kumalaste vaatlemine meenutab mulle, kui jonnakas ma olin ega võtnud Kristust oma Päästjaks. Ma olin sõnade, teooriate, küsimuste ja vastuste nähtamatu seina lõksus, mis ei rahuldanud mu inimloogikat. Lõpuks ühel päeval, kui ma küsisin selle kohta oma usklikult sõbralt, vasta ta lihtsalt: “Miks mitte küsida Jeesuselt?” Ma palvetasin südamest, et Jeesus näitaks mulle teed ja õige varsti nägin, et selle asemel, et täielikult loota loogikale, võin ma loota Jumala Sõnale. Siis sain aru, et Kristus on kogu võitluse ajal olnud mu kõrval, öeldes: “Las ma aitan sind, kuid mitte sinu, vaid minu kombel.” Nagu kumalased, ei kuulanud ega mõistnud ma alguses teda. Nüüd tunnen sisemist rõõmu, et ainuüksi loogikaga ei saa ma ikka aru või ei tunne, et olen selle ära teeninud. Kuid ma tean, et see tuleneb mu otsusest loota kõiges Jeesusele Kristusele.