Meie isiklikud vaimuannid

Kui mu ema oli peaaegu 90-aastane, võttis ta ühendust kohaliku vanurite agentuuriga ja küsis, kuidas ta saaks teisi aidata. Talle anti viie kohaliku naise nimed ja telefoninumbrid, kes elasid üksi ja vajasid kellegi hoolt. Mu ema helistas igale naisele vähemalt kolm korda nädalas ja kui neil oli mingeid muresid, siis teatas ta sellest agentuurile.

Kuigi mu ema ei olnud nende naistega kohtunud, sai ta aja jooksul nendega heaks sõbraks. Nad rääkisid lastelastest, Piiblist, “vanadest headest aegadest” ning oma mõtetest ja hirmudest. Võõra inimese kontakt ja hoolimine oli nendele naistele õnnistuseks; nende pered olid õnnistatud teadmisest, et keegi nende eest muretses ja mu ema tundis rõõmu uutest sõpradest.

Iga kord, kui ma leian end vabandusi otsimas, öeldes, et ma olen nüüd liiga vana, et mingis tegevuses osaleda, siis tuletan ma endale meelde, et Jumal annab meile kõigile võimalusi. Olgu noor või vana, me võime teisi teenida, kasutades andeid – vaimuandeid – mis Jumal on igaühele meist andnud. Kui me peame sulgema ukse mingile tegevusele, siis avab Jumal alati teised uksed, kui me oleme valmis reageerima.