Kas järeltulijate rida?

Juba aastaid olen ma lugenud “Päevasõna” erilise huviga. Üsna sageli, kui ma olen lugenud autori nime, võin öelda: “Ma tunnen seda inimest!” Autori tundmine andis kirjapandud sõnadele palju juurde.

Nüüd, kui ma olen pensionil ja palju vanemaks jäänud, adun, et ma tunnen ära vähem nimesid kui varem. Ma tean, mis toimub. Paljud sõbrad erinevatest kogudustest jäävad vanaks, on vähem aktiivsed ja mõni on surnud. Alguses see kurvastas mind. Kuid mulle on antud uus ja auline tunne. Kui mu sõbrad ja mina ei anna Jumala tööle enam nii suurt panust nagu varem, on kasvanud teised, kes meie kohale asuvad!

Need, kes ei olnud veel siis sündinud, kui mina alustasin, jutlustavad kantslist, laulavad koorides, jagavad tunnistusi ja kirjutavad “Päevasõnasse” oma mõtisklusi! Juba üle 2000 aasta on olnud nii, et üks põlvkond annab usu üle järgmisele. Nüüd lausun ma tänupalve iga kord, kui loen mõtisklust, mille on kirjutanud võõras inimene, keegi, kelle kord on rääkida teistele Kristusest osana sellest lõputust järeltulijate reast, mida me nimetame koguduseks.